Otsustajad armastavad rohepöördest rääkides kasutada kaugeid lõpptähtaegu nagu aasta 2050, mil peaks olema saavutatud süsinikuneutraalsus, või 2035, mil peaks lõpetama põlevkivi kasutamise elektri tootmiseks. Vähem soovitakse rääkida aga sellest, et rohepöördest tulenevad muutused, mis puudutavad inimeste elu ja rahakotti, toimuvad juba praegu ja lähevad lähiaastatel järjest tuntavamaks.

Euroopa Komisjoni sel suvel koostatud regulatsioonide paketti „Fit for 55“ analüüsinud eksperdid leiavad, et rohepöördega seotud muutuste sisulisemaks aruteluks ja selguseks oleks vaja Eestis algatada kliimaseaduse koostamine. Seadusloome avalikus protsessis on võimalik ühiskonnas läbi arutada, millised on Eesti seisukohad, piirid ja soovid, millised on protsessis erinevate osapoolte õigused ja kohustused, aga ka kliimavaldkonna terminid ning seosed erinevate rahvusvaheliste lepingute ja ELi õigusega.

Sellel suvel avalikustatud ELi kliimapoliitika kobareelnõu paketiga „Fit for 55“ võtab Euroopa Komisjon näiteks senisest intensiivsema suuna muuhulgas Eesti transpordi, jäätmemajanduse, hoonete, põllumajanduse, energeetika ning metsanduse sektori ümberkorraldamisel ja maksupoliitika juhtimisel.

Sarnase reguleerimisalaga kliimaseadused on Euroopa Liidus juba vastu võtnud Saksamaa, Prantsusmaa, Rootsi, Soome, Hispaania, Holland, Taani, Iirimaa. Veel mitmes ELi liikmesriigis on kliimaseadus väljatöötamisel.

Eksperdid leidsid, et kliimapoliitika toob lähitulevikus kaasa inimeste põhiõiguste intensiivse piiramise. Sellest tulenevalt on äärmiselt oluline rõhutada Eesti põhiseaduses sätestatud parlamendireservatsiooni, mille kohaselt otsustab just Riigikogu või kõrgeima võimu kandjana rahvas kõiki riigielu olulisemaid küsimusi. Rohepöördega kaasnevad muutused ühiskonnas ja inimeste igapäevaelus on kindlasti olulised küsimused ja neid ei saa otsustada ainult valitsuse tasemel. 

Eesti riigi esindajad käivad pidevalt Euroopa Liidu koridorides rohepöördega seotud regulatsioone läbi rääkimas ja hääletamas, aga samal ajal ei ole Eesti riiklikult kehtestanud mingisuguseid põhimõtteid ega kirjeldanud avalikkusele plaani, mis järgneb poliitilisele otsusele põlevkivi kasutamine ennetähtaegselt keelata ja lubadusega rohelistesse tehnoloogiatesse investeerida (millistesse ja kui palju, on selgusetu).

Selleks et rohepööre ei oleks midagi, mis Eestile täielikult Brüsseli koridoridest ette dikteeritakse, tuleb Eestil kujundada oma seisukohad ja kinnitada need kui mitte otse rahvaga, siis vähemalt rahvaesindajatega Riigikogus. Seda protsessi ei saa enam päevagi edasi lükata, see peab algama kohe!