Artikkel on avaldatud Postimehes 15. jaanuar 2022

Alar Konist
Tallinna Tehnikaülikooli energiatehnoloogia professor

Kõrged energiahinnad on saanud uueks reaalsuseks. Lohutusena on kuulda, et kevadel liiguvad hinnad loodetavasti jälle allapoole ja probleem väheneb. Aga mis sellest sisuliselt kasu on? Kevadest väheneb energiavajadus ja koos sellega ka tarbimine, mistõttu energiaarved on juba seetõttu märgatavalt väiksemad. Kõrge energiahinna mõju inimeste rahakotile ja elukvaliteedile on kaalukaim just praegu, talvel, mil on tarbimise tipp-periood ja energiavajadus paratamatult aasta suurim.

Kõrged energiahinnad peegeldavad ilmekalt tänast defitsiitset olukorda Euroopa energiatootmises, kus Euroopa Liidu sisene tarbimine ületab märkimisväärselt tootmisvõimekust ning puudujääki kompenseeritakse energia impordiga kolmandatest riikidest. Üheks suurimaks impordiartikliks on gaas Venemaalt. Gaas on rohepöörde kontekstis saanud üleminekukütusena riikide heakskiidu vähemalt aastani 2050, kuna võimaldab võrreldes söega vähendada CO2heitmeid toodetava energiaühiku kohta ligikaudu poole võrra. Kuna see on kiire meede heitmete vähendamiseks ja energiavajaduse rahuldamiseks, siis põhjustab see omakorda nõudluse täiendavat kasvu. Järelikult ka hinnatõusu. Kõige selle tulemusena pole maagaasi hind tõusnud protsentides, vaid kordades. Sellega koos on kasvanud Euroopa sõltuvus Venemaast, kes seda väga hästi mõistab ja ka ära kasutab.

Tänaseks oleme jõudnud juba otsapidi olukorda, kus sõltuvus imporditavast maagaasist pidevalt suureneb ning lisaks tegeleme ka elektri impordi mahu suurendamisega Venemaalt. Järelikult sõltume kriitilistel hetkedel üha enam teistest riikides ja suudame järjest vähem energiahindade kujunemisel kaasa rääkida. Börsipõhine lähenemine on seetõttu aina küsitavam ja pigem tasub liikuda Konkurentsiameti reguleeritud hindade suunas.

On selge, et taastuvenergiasse investeerimine aitab täita kliimaeesmärke. Aga paraku ei lahenda see tänaseid kõrge energiahinna probleeme, rääkimata energiajulgeolekust. Viimase vajalikkust ja olulisust kipume ikka ja jälle unustama ning alahindama.

Tänane tegelikkus on see, et me ei suuda enam sellises mahus energiat toota, kui tarbimiseks vajalik. Seda põhjusel, et olemasolevate põlevkivienergiaplokkide plaaniline eluiga on juba ületatud ehk tehniliselt öeldes on nende jääkressurss ammendanud ja me pole neid uute reguleeritavate tootmisvõimsustega asendanud, lootes turule kui imevahendile. Tänases valituskoalitsioonileppes on sees, et lõpetame põlevkivist energia tootmise aastaks 2035, mis sisuliselt tähendab seda, et jätkatakse viimaste aastate kurssi – ehk ei tehta midagi ja vajalikke otsuseid täiendavate tootmisvõimsuste rajamiseks loota pole. Täna oleme aga sellises olukorras just seetõttu, et oleme lootnud elektriturule kui imevitsale, mis meie heaolust ja vajadustest lähtuvalt peaks hoolitsema selle eest, et energiat on igal ajal võtta ja seda muidugi mõista soodsaima hinnaga.

Reaalsus, kuhu oleme jõudnud, on siiski midagi muud. Seda oli ette ennustada, kuna investeeritud on peaasjalikult reguleerimata võimsustesse, mis on tulusam, ja selle kõrval alatähtsustatud süsteemi toimise seisukohalt vajalike reguleeritavate ja salvestusvõimsususte olemasolu vajadust. On selge, et defitsiitses olukorras, kus nõudlus ületab pakkumist, saavadki hinnad vaid tõusta. Seejuures aga ei garanteeri isegi kõrge hind piisava tootmisvaru olemasolu. Olukord on muutumas järjest tõsisemaks ja süsteemioperaatorite käed jäämas järjest lühemaks. Eriti veel olukorras kui mõni elektrijaam on veel täiendavas hoolduses või avariiremondis perioodil, kui tootmisvõimsusi oleks hädasti vaja.

Nii näiteks polnud Auvere elektrijaama avariiremondi ajal Narvast võtta terves mahus 1000 MW, millega me varustuskindluse arvutustes arvestame. Sellisel juhul enam täiendavat tootmisvaru, mida süsteemi liita, pole ja järgmine lahendus olukorra parandamisel oleks mõningate tarbijate võrgust lahti ühendamine. Keda täpsemalt, seda otsustavad juba operaatorid. Sarnaselt käitus eelmise aasta jaanuarikuise talvetormi ajal Texase süsteemioperaator, et ära hoida halvim. Meenutan, et selle tulemusena ühel kolmandikul tarbijatel puudus üleüldse võimalus kullahinnaga elektrienergiat osta. Seega palun õpime teiste vigadest.

Aga miks neid reguleeritavaid võimsuseid siis ikkagi vaja on, võib küsida. Ikka selleks, et kui päikest ja tuult pole, saaksime ise vajamineva energia toota. Lisaks ei saa unustada nende tootmisvõimsustega kaasnevaid hüvesid, mida me senimaani oleme pidanud iseenesest mõistetavaks, näiteks sageduse hoidmine, võimsusvajaduse rahuldamine ja varustuskindlus, mis kokku tagavadki süsteemi tõrgeteta töö. Tasub ka rõhutada, et mida rohkem on reguleeritavat võimsust, seda suuremas mahus saame panustada ka reguleerimata võimsustesse ehk siis taastuvenergiasse. Süsteemi toimimise jätkusuutlikkuse tagamise seisukohalt aga praegusel moel edasi minna ei saa, sest täna tundub reguleeritava tootmisvõimsuse omamine täiendava lisakuluna, mis teatud perioodidel toodab kahjumit. Sestap tuleks reguleeritavate võimsustega kaasnevaid süsteemiteenuseid arvestada ühe komponendina ka elektri hinnastamisel. Täna seda ei tehta, ometi muudaks see konkurentsi ausamaks ja süsteemi töökindlamaks.

Olen nõus, et uute reguleeritavate võimsuste rajamisega kaasnevad täiendavad keskkonnaheitmed ja see on riigile kulu, mis ei pruugi alati tulu tuua. Aga kas sedasi peaks üldse mõtlema? Teid ja teisi infrastruktuure ehitades ei ole otsene tuluteenimine ju peamine. Igal juhul oleks reguleeritavatesse võimsustesse investeerimine oluline riskide maandamiseks ja energiajulgeoleku tagamiseks. Väga hea, kui saame ilma nende võimsusressursside kasutamiseta hakkama. Aga veelgi parem, kui nad häda korral olemas on.

Hetkel küll tegeleme tagajärgedega ja proovime leida tekkinud olukorrale lühiajalist leevendust toetusmeetmete abil, aga mure juurpõhjuse lahendamiseni veel jõutud pole. Rääkimata meie enda tekitatud probleemi tunnistamisest. Praegusel kursil jätkates võime järgmistel talvedel leida end sarnasest olukorrast, kus energiahinnad võtavad uusi kõrguseid, või veelgi hullem – näha perioode, kus ka ülikõrge hinna eest midagi osta polegi.

Millised on lahendusettepanekud? Aus vastus on, et lihtsaid, kiireid ja odavaid lahendusi pole.

Tuumajaama kasutamisest saaksime rääkida kõige varasemalt alles 15 aasta pärast, Soome Olkiluoto 3 ehitus kestis sellest perioodist veelgi kauem. Rõhutan, et tuumajaam pakub baasvõimsust ja stabiilset sagedust. Koormuste muutuseid sellega kompenseerida ei saa, seega on midagi veel lisaks vaja.

Järgmine võimalus on gaasiturbiinid, millest aeg-ajalt ka juttu tehakse. Need on kiirelt sisse ja välja lülitatavad ning nendega saab ka koormuse muutuseid kompenseerida. Seega tehnilise poole pealt üpriski hea lahendus. Mis on aga tuumajaama ja gaasiturbiinide puuduseks, on tõsiasi, et need baseeruks imporditavatel kütustel. Seega peame arvestama, et piiratud on nii meie võimalus hinnakujunemisel kaasa rääkida kui ka kütuse kättesaadavus. Seeläbi väheneks meie energiajulgeolek, mida siiani oleme võtnud iseenesest mõistetavana. Lisaks sellele on tuumkütus kallinenud aasta jooksul kolmandiku jagu ja maagaas üle nelja korra. Seetõttu ei tundu need järgnevaks paariks kolmeks aastakümneks, mil energiadefitsiit kõige enam pigistama hakkab, just kõige paremad valikud, millele oma energiapoliitikas toetuda.

Kuidas siis antud olukorras ikkagi edasi tegutseda ja millel reguleeritavad võimsused tööle panna? Ilmaaegu oleme oma kodumaise kütuse, põlevkivi, võimaliku lahendusvõimalusena kõrvale tõrjunud. Selle hind pole seotud maailmaturu kütusehindadega, samuti kaasneb põlevkiviga ringmajanduse kontekstis lisahüvesid, näiteks tuhk, mida saab kasutada tsemendi tootmiseks. Tsemenditootmise globaalsed CO2 heitmed on maailmas kolmandal kohal söe ja maagaasi kasutamisel tekkivate CO2 heitmete järel. Selline lähenemine aitab vähendada globaalseid CO2 heitmeid.

Kokkuvõtlikult saame põlevkivist nii energiat kui ka tsemendi sisendkomponenti. Järele jääv CO2 on võimalik süsiniku püüdmise tehnoloogiatega enne korstnast väljumist kinni püüda ja sellest näiteks metanooli toota või kui rakendust vajalikus mahus ei leidu, siis on võimalik seda CO2 ka ladustada. Nii on võimalik saavutada peaaegu null või isegi teatud tingimustel negatiivne CO2 emissioon. Tänaseks on selline lahendus nii tehnoloogiliselt teostatav kui ka majanduslikult mõistlikum võrreldes CO2 tasu maksmisega. Pika jutu lühike kokkuvõte: ei tasu arvata, et naabri aias on õunad magusamad ja porgandid pikemad. Hindame seda, mis meil endal olemas, ja kasutame seda kõige mõistlikumal viisil

Lühemas plaanis oleks selleks vaja valitsuse otsust, et Eesti Energia säilitaks ka 2023. aastast edasi Narva jaamades 1000 MW tootmisvõimsuse. Lisaks tuleb kiiremas korras teha tehnoloogia muutus ja vanad tolmpõletusplokid asendada uute kaasaegsete 4 x 300 MW keevkihttehnoloogial töötavate energiaplokkidega. Nende CO2 emissioon võiks jääda suurusjärku 0,8 tonni toodetud MWh elektrienergia kohta (tCO2/MWh) võrrelduna tänaste tolmpõletusplokkidega, kus see näitaja on 1,3 tCO2/MWh. Koos süsinikdioksiidi kinnipüüdmisega oleks CO2emissioon 0.15 t CO2/MWh ja kui rääkida tuha kasutusest või koos biomassiga põletamisest, siis räägime juba negatiivsetest heitmetest. Seda ei saavuta ei tuumaenergiajaamade ega ka gaasiturbiinidega.

Usun, et reguleeritud hinnaga ja kliimanutikalt toodetud elekter oleks suureks abiks meile kõigile. Koalitsioonileppe avamine ja vajalike otsuste vastuvõtmine aitaks valutumalt väljuda nii tänasest energiakriisist kui ka vältida nende kordumist tulevikus. Toimuva valguses tundub ühtlasi, et Eesti vajaks oma kliimaseadust, mis annaks poliitikutele selgema mandaadi meie õiguste ja vajaduste seismise eest ka Brüsselis.