Artikkel on avaldatud Eesti Päevalehes 27.12.2021.


Allar Jõks
endine õiguskantsler

Pealkirjaks olevalt mõttelt tabasin end, kui valitsuse 25. novembri pressikonverentsil pühendas peaminister paar sekundit teatamaks, et valitsus otsustas muu hulgas Eesti seisukohad kliimapaketi „Fit for 55” kohta.

Arutelud kliimareformi üle on Eestis olnud elavad. Vähem tähelepanu on pööratud sellele, millised raamid ja nõuded seab põhiseadus rohepöördele. Ainult akadeemik Jaak Aaviksoo on esile toonud, et süsinikuheite vähendamine on meie rahvuslikes huvides, ent „kestmine läbi aegade” on olulisem („Kliimapoliitika ja rahvuslikud huvid”, ERR 15.9), viidates põhiseaduse preambulis väljendatud riigi eesmärgile tagada eesti rahvuse, kultuuri ja keele säilimine läbi aegade.

Kohustus tagada „kestmine läbi aegade” seabki piirid ja nõuded riigi poliitilistele valikutele.

Kliimareformi ellu viies tuleb tagada õigusselgus, õiguskindlus ja kavandatavate abinõude proportsionaalsus. Teisisõnu peab rohepööre olema sotsiaalselt ja majanduslikult tasakaalustatud ning negatiivsed mõjud ei võiks ületada eesmärgiks vajalikku taset. Ja ebaproportsionaalsete mõjude eest peaks igaüks kaitstud olema.

Rohepöörde „väike” hind

Selleks et rohepööre ei tabaks tarbijat sama ootamatult kui energiahindade tõus, tuleb kliimapöördega kaasnevaid mõjusid hinnata. Stockholmi keskkonnainstituudi Tallinna keskuse 2019. a tehtud Eesti kliimaambitsiooni tõstmise võimaluste analüüsis on kliimareformi mõjude kontekstis märgitud, et SKP arvestuses oleks meetmete mõju valdavalt negatiivne ja mõju suhtarvuna Eesti SKP-sse ei ole justkui väga suur (vähenemine kõigest u 10%!).

Kuidas läheks 2023. aasta riigikogu valimistel erakonnal, kelle arvates on rahvusliku rikkuse 10% vähenemine „väike” hind rohepöörde tarvis?

Aaviksoo on tabavalt märkinud, et kliimapaketi mõjuanalüüs ei anna vastust lihtsatele küsimustele: palju hakkab maksma elekter, lennupilet Brüsselisse, autosõit Tartusse või keskmise korteri kütmine jaanuaris? „Kui neile küsimustele vastuseid ei ole, on vastutustundetu hakata sulgema elektrijaamu või keelustama sisepõlemismootoriga autosid ja puuküttega ahjusid,” ütleb ta.

Kuivõrd kõik põhiõiguste seisukohast olulisemad küsimused tuleb lahendada riigikogus, peaksid Eesti kliimaambitsioon, tähtajad, üleminekutingimused, vastutajad olema seadus(t)ega sätestatud. Nagu ka leevendusmeetmed enim kannatanud isikutele, sh kohalikele omavalitsustele, maksutulu vähenemise, tühjenevate linnade ja muude sotsiaalmuredega tegelemiseks.
Üksnes nii on võimalik tagada kõige erinevamate huvide kaalumine läbipaistvas menetluses ja õigusselgus.

Õigusselguse põhimõttega oleks vastuolus lahendus, kus kliimareformi elluviimiseks vajalikke käitumisjuhiseid tuleks otsida arengukavadest ja koalitsioonilepingust. Need „mitte-seadused” ei anna isikutele õiguslikult samaväärseid tagatisi, selgust ega kindlust, nagu annaksid seadused. Erinevalt seadustest arengukavasid ja koalitsioonilepinguid riik võib, aga ei pea täitma. Aga just nii paistab vähemalt osa otsustajaid mõtlevat: ärge muretsege, me teeme arengukava!

Mida teha, kui riigi võetud kliimakohustuste täitmine muudab väärtusetuks investeeringud, mis on tehtud kehtivaid määrusi, tähtajalisi lubadusi, riiklikke prognoose ja arengukavasid usaldades? Euroopa inimõiguste kohtu ja riigikohtu järjekindla praktika järgi peetakse sundvõõrandamiseks riigi sekkumist, mille tulemusena ei ole ettevõtjal enam võimalik oma omandit kasutada, isegi kui puudub vastav ametlik otsus. Sellisel juhul tuleb seadusega ette näha hüvitusmeetmed.

Ent sel aastal olen parlamentaarsetes aruteludes korduvalt kuulnud vastupidist seisukohta: tegemist oleks ettevõtja äririskiga. Neetult palju on riigitüüri juures neid, kellele pole ükski kulu liiga suur, kuni see tuleb ettevõtja taskust. Ja kelle arvates luuakse rahvuslikku rikkust riigieelarvega, mitte ettevõtlusega. Eriti üllatav on sellise mõtteviisi vohamine ajal, kui valitsuse moodustavad kaks liberaalset erakonda.

Kriis õpetas

Viirusest põhjustatud kriis õpetas, et põhiõiguste tagamiseks ei piisa ainult headest seadustest. Määrav on ka valitsemise kvaliteet. Enamasti on põhiseaduslikud õigused tagatud riigis, kus valitsemise tase on kõrge, sest hea valitsemine ja põhiõigused võimendavad teineteist.

Erinevalt viirusest ei ole kliimakriis saabunud ootamatult.

Seetõttu pole vaja rapsida. Ligi kaks aastat kogemust viiruse tõrjumisega on liiga hea kriis, et sellest mitte õppida.

Francis Fukuyama on toonud esile kolm põhilist faktorit, mis mõjutavad viirustõrje edukust.

1. Riigi võimekus, sh nii rahaline kui ka administratiivne. Administratiivset võimekust mõõdetakse selle järgi, kui edukalt valitsus kasutab oma võimu ja vahendeid, et planeerida, koordineerida ja ellu viia oma poliitikat. Kindlasti vähendab haldusvõimet ametkondadevaheline konkurents ja selge vastutusahela puudumine.
2. Sotsiaalne usaldus, st avalikkuse usaldus riigi institutsioonide vastu ja inimeste usaldus üksteise vastu. Sotsiaalse usalduseta ei saa valitsus ellu viia niivõrd mastaapset reformi nagu kliimareform. Väike sotsiaalne usaldus inimeste vahel süvendab ühiskonnas polariseerumist. Tagajärg on sallimatus teistsuguste seisukohtade vastu ja kartus esitada kriitilisi küsimusi.
3. Poliitilise juhtimise tase. Poliitilist juhtimisvõimet defineeritakse selle kaudu, kuidas poliitiliste liidrite otsuseid ellu viiakse ja avalikkuses vastu võetakse. Poliitiline juhtimine on edukas, kui liidrite, elluviijate ja avalikkuse vahel on täielik koostöö, tõhus kommunikatsioon ja suur usaldus valitsuse rakendatavate meetmete vastu. Puudulik, vastuoluline ja loosunglik kommunikatsioon võib saada üheks rohepöörde elluviimise komistuskiviks.

Kui rohepööret ellu viies on administratiivne suutlikkus nigel, sotsiaalne usaldus kasin ja poliitiline juhtimine keskpärane, on meil kõigil põhjust olla mures oma õiguste ja vabaduste pärast.

Seega pole kliimareformi puhul küsimus mitte „kas?”, vaid „kuidas?”. Selleks et ergutada mõttevahetust rohepöörde põhiseaduslikest piiridest, püstitan mõned küsimused.

1. Kas Eesti rahvuslikes huvides on rohepööre ükskõik mis hinnaga?
2. Kas Eesti konkurentsivõime säilimine ja suurenemine peaks olema filter, mille läbi iga otsust hinnata?
3. Kas avalikes huvides tehtud kliimakulutused peab kandma riik või isik?

Loomulikult võib lasta rohepöördel omasoodu kulgeda.

Sellisel juhul ei tasuks imestada, kui avastame, et oleme küll süsinikuneutraalsed, aga pooltele eestimaalastele tuleb iga kuu toimetulekutoetust maksta.