Kas tõesti on vaja kogeda praegust elektrihinna šokki, saamaks aru, et vana kaevu ei tasu enne kinni ajada, kui uus on valmis, küsib Erik Gamzejev Vikerraadio päevakommentaaris.

Elekter on nii Eestis kui ka mujal Euroopas muutunud nii kalliks mitmete asjaolude mõjul. Aga põhiline on siiski see, et poliitiliste otsustega on viimastel aastatel Eestis põlevkivi ja mujal kivisütt põletavaid elektrijaamu turult tõrjutud. Lisaks on Saksamaa sulgemas tuumajaamasid.

Kui samal ajal elektri tarbimine muudkui kasvab, aga uusi juhitavad tootmisvõimsusi asemele pole rajatud, siis ongi loogiliseks ja ootuspäraseks tagajärjeks kõrge elektrihind. Hämmastav vaid, et poliitikud pole suutnud seda ette näha. Nad on käitunud muretu rohutirtsu kombel, lootes, et küll vaba turg kõik mured lahendab.

Rohepöörde vajadust ei ole põhjust kahtluse alla seada. Aga seni käib see pööre põhiliselt ühest otsast ehk vana süsteemi lammutades, mitte uut ehitades. Peaks olema ilmselge, et niikaua kui pole õnnestunud juurutada laiaulatuslikult energia salvestamist ja rajatud piisavas mahus tuuleparke või loodud uusi juhitavaid elektri tootmise viise, ei saa vanadest jaamadest loobuda. See toob kaasa üksnes häda, viletsust ja pahameelt.

Ida-Virumaal sai see selgeks juba ligemale kolm aastat tagasi. 2019. aasta juulis, mil põlevkivist elektri tootmine oli süsinikukvootide järsu kallinemise tõttu turult tõrjutud, kirjutas Põhjarannik, et valitsusel peab olema selge plaan, kuidas põlevkivienergeetikast taanduda Eesti riigile ja inimestele võimalikult väikeste kahjudega.

Ei olnud keeruline ette näha, et kui Narva jaamades põlevkivielektri tootmine lühikese aja jooksul järsult langeb, siis süvendab see sotsiaalseid pingeid, suureneb Eesti sõltuvus naaberriikidest ja varem või hiljem muutub elekter märksa kallimaks, mis ohustab ka teiste kohalike tööstusettevõtete konkurentsivõimet.

Nüüd on see aeg käes, aga plaani pole kahjuks siiani. Riigikogu on sel nädalal mitu päeva vaid mõtteid vahetanud, kuidas praeguses täbaras olukorras toimetada.

Mitu tuhat Ida-Virumaa endist kaevurit, energeetikut, aga ka paljude teiste alade inimesed, kes selle tööstusega seotud olid, on juba mitu aastat pidanud kuidagi oma eluga toime tulema. Vähe sellest, et uus energiapoliitika võttis neilt hea palgaga töökoha, nüüd lajatab ta veel otsa ka kalli elektri hinna, mille kõrvalmõjuna kandub hinnatõus toiduainetesse ja muudesse esmatarbekaupadesse.

Veel viis-kuus aastat tagasi rääkisid ministrid kaevurite päeval, et kaevandustes jagub tööd aastakümneteks. Muuseas, ka praegu kehtiv põlevkivi kasutamise riiklik arengukava, mille Reformierakonna, Keskerakonna ja Isamaa saadikud 2016. aastal riigikogus heaks kiitsid, ei näinud ette kaevandamismahtude sellist vähenemist.

Kuidas needsamad poliitikud selgitaksid nüüd neile inimestele toimunut? Kes ja kuidas on sellest võitnud?

Euroopa senise kliimapoliitika ühe võitjana paistab eelkõige välja Venemaa. Nende jaamad said eelise müüa oma elektrit kvoodivabalt siinsel turul.

Euroopa ise on aga oma jaamu sulgedes mässinud end aina tugevamalt sõltuvusse Venemaa gaasist.

Kremli valitsejate rõõmuks, kes selle kättemängitud võimaluse oma majanduslikes ja poliitilistes huvides kindlasti ära kasutavad.

Kui Euroopas kõrged elektri hinnad veel pikemat aega püsivad ja inimeste kannatus ning närvid katkevad, ilmub Moskvast päästjana välja Vladimir Vladimirovitš, kes lubab odavat gaasi, ja eurooplaste tänutundel ei ole siis piire: “Danke schön, Gazprom und Herr Putin!

Energiapoliitika eesmärk ei saa ju olla see, et maksame end elektri eest vaeseks või kasutame arvuteid, sõidame autodega ja kütame kodusid vaid neil tundidel, kui puhub tuul ja paistab päike. Ülejäänud ajal pikutame hämaras ja teeskleme surnuid. Kui pikemat aega päikest ja tuult pole, ei ole enam teeselda ka vaja…

Ennustatav tagajärg on seegi, et sellises energiakriisis hakkab veelgi enam kasvama toetus äärmuslikele ja populistlikele poliitilistele jõududele.

Elektri börsihinda mõjutavad paljud juhuslikud tegurid alates ilmast ja hüdrovarudest kuni börsil kauplejate emotsioonideni välja. Sadu miljoneid eurosid maksvad uued juhitavad tootmisvõimsused aga juhuslikult uueks kauplemispäevaks ei teki. Investeerimiotsustele, analüüsile ja planeerimisele kulub aastaid.

Pikemaajalist kindlustunnet on vaja ka selleks, et veel olemasolevaid jaamu töökorras hoida. Kui pole ligikaudsetki selgust, kui palju mänguaega süsinikukvoodiga kauplejad neile lähiaastatel annavad, ei hakka jaamade omanikud nende töökindlusele raha kulutama. Et äkki läheb neid ükskord nädalaks või paariks vaja. Siis võibki juhtuda nagu pikka aega garaažis seisnud hooldamata autoga, mis ei lähe käima või sureb paarisajameetrise sõidu järel välja.

Valitsus on teinud otsuse, et Eesti Energia peab säilitama kuni 2023. aastani Narva jaamades 1000-megavatise tootmisvõimsuse. Seda tähtaega tuleb kiiremas korras kindlasti pikendada ja hinnata, kui palju tuleb kulutada jaamade töökindluse tagamiseks ja milline on rahaallikas.

Reformimist vajaks ka senine süsinikukvoodiga kauplemise süsteem. Võib-olla on hüpleva kvoodihinna asemel mõistlikum rakendada süsinikumaksu, mis võiks aastate jooksul kasvada, et motiveerida otsima uusi süsinikuvabasid elektri tootmise ja salvestamise viise. Või seda, kuidas süsinikku kinni püüda ja kasutada turule vastuvõetava kuluga.

Eesti vajaks ka selgemat plaani ja kokkulepet, mida oleks mõistlik edaspidi hakata peale meie rahvusliku rikkuse põlevkiviga.

Enam kui saja aastaga kogunenud oskusteavet oleks rumal maha matta. Pigem tuleks riigil toetada uute tehnoloogiate otsinguid, kuidas keskkonnajalajälge vähendades põlevkivist rohkem rikkust kätte saada. Seda on oluline teha ka selleks, et noortel tekiks suurem huvi põlevkivikeemia kui heade väljavaadetega tulevikuala vastu. Meil ei ole mingit põhjust kõike põlevkiviga seotut häbimärgistada.

Praeguse energiakriisi positiivne pool on, et see toob laiema arusaamise, et rohepööret ei saa teha tasuta. Sellel on hind. Samamoodi nagu rohepöörde mittetegemisel. Aga selles protsessis on väga tähtis tabada kümnesse tempo ja tasakaaluga.