Avaldatud 7. jaanuaril 2022 arvamus.postimees.ee 


Ahti Asmann, Viru Keemia Grupi juhatuse esimees

  • Praegust saastekvootide süsteemi ei saa pidada kulutõhusaks
  • Heitmekaubandussüsteem ei tohiks teenida spekulantide huve
  • Ettevõtjatel on õigus ennustatavale maksukeskkonnale

Euroopa Liidu heitmekaubandussüsteemi (HKS) muutuva määraga CO2 saastetasu on üks ELi kliimapoliitika keskseid instrumente juba üle 16 aasta. Sellest on aja jooksul kujunenud juhtivatele poliitikutele ja ametnikele dogma, mida ei seata kahtluse alla ja mille alternatiive ei arutata. Vastupidi, sellest on saanud omamoodi pühakiri, mille teeside alla liidetakse järjest rohkem valdkondi ning mida proovitakse jõuga eksportida.

Sisuliselt ei ole heitmekvootidega kauplemine aga midagi muud kui tasu maksmine saastamise õiguse eest. Süsteemi maskeerimine «turumeetmeks» ei peida fakti, et Euroopa Liidu riigis paiknev CO2-mahukas tootmine on kohustatud soetama saastamise ühikuid ettenähtamatu hinnaga. Vähemalt sel juhul, kui on vähegi soovi tootmist jätkata, kuniks taastuvenergial põhinevad lahendused on päriselt toimivaks ja kättesaadavaks muudetud.

See tähendab, et saastamise õigusest on tehtud kaubeldav toode. «Turu» ning selle pakkumise ja nõudluse moodustavad sealjuures kolm osaliste gruppi: süsteemihaldur Euroopa Komisjon, süsteemi arvatud ja valdkonnas keskkonnaluba omavad tootmisettevõtted ning spekulandid.

Süsteemi maskeerimine «turumeetmeks» ei peida fakti, et Euroopa Liidu riigis paiknev CO2-mahukas tootmine on kohustatud soetama saastamise ühikuid ettenähtamatu hinnaga.

Süsteemihaldurist Euroopa Komisjon kujundab saastamise õiguse pakkumise, seades sellele ühikulise lae, mida järk-järgult vähendatakse. Lisaks on süsteemihaldur võtnud eesmärgi täitmiseks täiendavalt kasutusele administratiivsed «turu» stabiliseerimise meetmed, nt saastamise õiguse reserv, saastetasu määra lagi, likviidsusmeetmena spekulantide lubamine turule ning osaline abi sektorites, kus on oht tootmise viimiseks EList välja. Ainuüksi vajadus võtta kasutusele sellises mahus stabiliseerimismeetmeid peaks olema piisav, et seada kahtluse alla süsteem turumeetmena ning otsida sellele efektiivsemaid alternatiive.

Teiseks osalevad «turul» nõudluse poolel keskkonnaloa omajad, kes on kohustatud «ostma» õigust paisata õhku tootmisele vastavas koguses CO2. Seega nõudlus selles süsteemis ei vähene ja saastamise õigus kallineb. Nii on loodud fikseeritud saastetasu süsteemiga sarnane, kuid märkimisväärselt halduskulukam ja keerulisem kvoodikaubanduse süsteem.

Süsteemihaldur on pidanud vajalikuks lubada kvoodikaubanduse turule ka kolmas osaline – spekulant. Spekulandid on finantsettevõtted, kellel ei ole kohustust osta saastamise õigust, kuid kellel on administratiivselt juhitud saastamise õiguse kallinemisest võimalik riskivabalt ainult võita. Seejuures on oluline märgata seost, et kui tarbija maksab CO2-mahuka toote hinnas kinni CO2 välisõhku paiskamise õiguse, siis osa sellest rahast läheb süsteemist välja spekulantide kasumiks. Nii ka praegu Eestis elektrienergia eest tasudes. Sellist süsteemi ei saa kaitsta kulutõhusana.

Saastetasusüsteem ei tohiks võimaldada juhtida tarbijate raha spekulantide kasumiks. Eriti kui on teada, et seda raha on vajalik ja võimalik kasutada näiteks taastuvenergiavõimsuste turuletoomise kiirendamiseks. Selleks et Eestil oleks CO2-intensiivse energiatootmise administratiivsel suretamisel võimalik tagada minimaalne energiajulgeolek.

Kui tarbija maksab CO2-mahuka toote hinnas kinni CO2 välisõhku paiskamise õiguse, siis osa sellest rahast läheb süsteemist välja spekulantide kasumiks.

Euroopa Komisjon on mõjuhinnangutes korduvalt arvutanud, milline saastamise õiguse tasumäär on piisav signaal, et tagada nii kehtiva (–43 protsenti 2030 vs. 1990) kui ka uue kliimaeesmärgi (–61 protsenti 2030 vs. 1990) täitmine. Seega tekib õigustatult küsimus, miks ei piisa arvutuse aluseks saastetasu määrade fikseerimisest ELi riikide ülese saastetasu määrana. Selline saastetasu läbipaistev süsteem võimaldaks vältida bürokraatiat, halduskoormust ja rahva raha lekkimist süsteemist ning tagada ettevõtjatele investeeringute tegemiseks piisav õiguskindlus.

Seega oleks heitmekaubandussüsteemi arvatud sektorite kasvuhoonegaaside vähendamiseks eesmärgipärasem läheneda energiamaksustamisele nii, et seada CO2 välisõhku paiskamise õiguse saastetasu ühtlustatud miinimummäärad. Need oleksid ettemääratud tõusuga ning säilitaks ELi liikmesriikidele võimaluse riigisisese vajaduse järgi panustada kliimaambitsioonide täitmisesse kõrgemate määradega.

Riigisiseselt toetab sellist lähenemist ka õiguskantsleri juba 2013. aastal avaldatud seisukoht, et ettevõtjatele peab olema maksukeskkond ja selle muutus pikaajaliste investeeringute tegemiseks piisavalt ettenähtav ning keskkonnatasude kavandatust kiirem tõstmine ei ole kooskõlas põhiseadusega.

Eesti huvides on Euroopa Komisjoni tsentraalse bürokraatliku süsteemi asendamine subsidiaarsema, paindlikuma ja kulutõhusamaga. Eestil on vaja seista häälekalt selle süsteemi asendamise eest. Kui me seda ei tee, jääb heitmekaubandussüsteem teenima tuhandete bürokraatide, spekulantide ja Euroopa Komisjoni üle suuremat mõjuvõimu omavate riikide huve.