Maagaasist ja toornaftast on erinevat sorti plaste toodetud vaid 60 aastat, kuid tootmise maht suureneb tohutu kiirusega – u 9% aastas. 2020. aastal ulatus toodetud plastide kogus ligi 300 mln tonnini aastas ning 2040. aastaks on oodata maailmas 1,3 mld tonni taaskasutamata plastijäätmeid aastas. Iga 15 aasta järel on toodetava plasti kogus kahekordistunud. 50% sellest on ühekordse kasutusega plast. Põletavaim probleem tuleneb faktist, et pool plastist muutub prügiks juba vähem kui aasta jooksul ehk 2020. aastal tekkis 130 mln tonni plastprügi. 

Euroopa Liit on otsustanud olla maailmale eeskujuks ja keelanud tänavu 3. juulist mitmete ühekordsete plasttoodete tootmise ja turustamise: vatitikuvarred, söögiriistad, taldrikud, kõrred, joogisegamise pulgad, õhupallide varred, vahtpolüstüreenist toidu- ja joogipakendid ning joogitopsid. 

  1. aastaks on EL võtnud sihiks nõuda plastist joogipudelitel korke, mis jäävad pärast avamist pudeli külge. Eesmärk on, et ühekordne plast peab Euroopa Liidust 2030. aastaks kasutuselt kaduma. Meetmete ja keeldude nimekiri täieneb jooksvalt ning mitmed riigid on juba isegi karmimaid piiranguid seadnud. Näiteks Prantsusmaal keelati ka enamik puu- ja juurviljade plastpakendeid, plastist teekotikesed, kommipaberid ja plastmänguasjad lastemenüüdes. Itaalia ja Belgia on kehtestanud plastimaksu. Eestis on kehtestatud pakendiaktsiis, mida makstakse vaid erinevat liiki pakendite taaskasutusse võtmise määra täitmata jäänud osa kohta (tonnides). 

Keelustamata plastid tahetakse suunata taaskasutusse. Maailmas müüakse päevas 1,3 miljardit plastpudelit. Euroopa Liidus jõuab taaskasutusse vaid 65% pudelitest, 2029. aastaks tahetakse jõuda 90%ni. Siin on aga Eesti Euroopast ees – meie kogume pandipakendi süsteemi abil juba praegu kokku ligi 90% plastpakenditest (sh pudelid). 

Lisaks suurendatakse mitmete plastpakendite ja -jäätmete puhul tootjate vastutust nende kokkukorjamise ja koristamise eest. Näiteks peavad tubakatootjad tasuma Euroopas maksu plasti sisaldavate sigaretikonide eest. 

Plast on sageli tootjatele kõige odavam ja mugavam materjal ning vähemalt esialgu kajastub tarbijate jaoks alternatiivide kasutuselevõtt hinnatõusus. Ka planeeritav plastimaks ja muud tootjatele seatud pakendinõuded tähendavad tarbijatele kõrgemaid hindu. Sageli võib hinnatõusu põhjuseks olla ka soov tarbijate käitumist mõjutada – osadele toodetele, nt kilekottidele, kehtestatakse mitu korda kõrgem hind, et neid vähem tarbitaks.

Plast teeb keskkonnale kahju mitmekordselt ja pikaajaliselt: selle tootmisel paisatakse õhku CO2 ja 90% plastist ei lähe taaskasutusse, vaid ladustatakse ookeanis ja (sageli arenguriikide) looduses. Plasti täielikuks lagunemiseks kulub sadu aastaid.